Noorte Meremeeste Klubi ajaloost

Mis koht see Noorte Mereklubi on? Mereleksikon ütleb: merendushuvilisi noori ühendav lasteklubi, asutatud 1972. a.

Noorte Mereklubisse on koondunud merealaste huvidega noored. Ringitegevuse kaudu saavad nad uusi teadmisi. Olulisel kohal on omavaheline suhtlemine ja erinevad ettevõtmised.

1955.a. tegutses Tallinna Pioneeride Majas (Aia tn 12) tehnikaosakonna juures merehuviliste noorte erialaring, Olev Eensalu juhendamisel.

1956.a. veebruarikuust alustas meremudelismi ring. Valmistati lihtsate tööriistadega sadama makett, kus paiknesid laevade mudelid. Nõnda algaski töö, kus esimesteks abilisteks olid nuga ja liivapaber.

Sama aasta mais tehti esimene tutvus ALMAVÜ Mereklubi jahiga „Aurora“, mille kapteniks Olev Eensalu. Suve jooksul seilati selgeks Tallinna lahe veed. Noorte ajalehes „Säde“ ilmus üleskutse kõigile noortele osaleda merenduslikus tegevuses Tallinna Pioneeride Majas. Poisse ja tüdrukuid kutsuti peagi loodavasse Noorte Meremeeste Klubisse. 1956.a. novembrikuu 11. päeval loodi Tallinna Pioneeride Maja juurde Noorte Meremeeste Klubi. Klubi asutajaks sai noor energiline purjesportlane Olev Eensalu. Kogunes üle 200 õpilase kõikidest pealinna koolidest. Aukülalisteks olid Tallinna Merekooli õppejõud Hermann Tõnissoo, purjejahtide konstruktor Paul Budde, purjesportlane Enn Metsar, mootorlaeva „Jarensk“ kapten Harri Liidemann, luuletaja Manivald Kesamaa ja helilooja Boris Kõrver, kelle koostööna valmis Noorte Meremeeste Klubile laul „Ehkki kutsutakse juba pootsmaniks mind“. Noorte Meremeeste Klubi ülemaks valiti Olev Eensalu.

1957. ja 1958. aastad möödusid Noorte Meremeeste Klubis töörohkelt ja huvitavalt. Talvel õpiti meretarkusi ja ehitati laevamudeleid, suvel tehti õppesõite ALMAVÜ mereklubi purjejahtidel „Aurora“ (5,5 SR-21) kapteniks Olev Eensalu ja „Aegna“ (DSR), kapteniks Uno Seiler. Täienes ka klubi oma laevastik, meremehed andsid klubile üle tõelise merekaatri, päris laeva kohe. Tehti pikemaid mereretki Prangli saarele, Haapsallu, Hiiumaale ja mujale. Suursündmuseks kujunes purjeretk Moskvasse, marsruudil Tallinn- Leningrad- Laadoga järv- Oneega järv- Rõbinski veehoidla- Moskva- Volga kanal- Moskva ja tagasi Tallinna.

Lõplikult töötati välja klubi põhikiri, klubi sai oma lipu, rinnamärgi ja embleemi, hakati välja andma klubi liikmepileteid. 1959.a. septembris jätkus Tallinna Pioneeride Palees tegevus noorte merehuvilistega. Moodustati kuus õppegruppi, kuhu kuulusid 90 poissi-tüdrukut. Õppegruppide tööd hakkas juhendama Tõnu Meltsas (sünd. 1934), kes oli 1958.a. lõpetanud Leningradi Merekooli veetranspordi insenerina ja suunatud Tallinna Pioneeride Paleesse.

1960.a. suvel sooritati paadimatk „jollidel“ (kolmel kuueaerulisel merepaadil) mööda Eesti veekogusid. Kuu ajaga sõideti Oiult Narvani (Oiu küla on Võrtsjärve põhjatipus Valma ja Leiu vahel).

1961.a. novembris asutati ENSV Pioneerinõukogu otsusega Tallinna Pioneeride Palee juurde uus Meremeeste Klubi, juhendajaks sai Tõnu Meltsas.

1963.a. moodustati lisaks paadijuhtide erialaringidele veel motoristide ja signalistide erialaringid ja koliti pioneeride Palee keldrikorruselt piritale. Klubi sai baaslaevaks 15-meetri pikkuse puidust kerega kaatri SBR-107 (oli klubi valduses kuni 1971. aastani). 1964.a. augustis anti klubile sõjalaevastiklaste poolt üle 1953.a. Soomes ehitatud endine hülgepüügikuunar „Bakan“, mis ristiti „Jungaks“. Meresõidud ulatusid nüüd juba Pärnuni (laev sõitis klubi õppelaevana, hiljem baaslaevana 1972. aastani). Poisse tüdrukuid tegutses klubis juba ligi 200.

1965.a. suvel said noored meremehed tõelise merepraktika õppelaeval „Junga“ (meeskonnas Vahter, Meriväli, Nipper). Juulikuus toimus telklaager Pärnumaal Reiu jõe ääres.

Sama aasta sügisel andis Riiklik Merelaevandus klubile õppe-baaslaevaks 1921.a. Eestis ehitatud mootorpurjeka „Läänemaa“ (700 brt). Laevale ehitati õppeklassid ja tööruumid. Õpilaste koguarv klubis oli kasvanud juba 500-ni, kellest enamus olid poisid (Rätsep).

1966.a. talvel toimusid „Läänemaa“ pardal huvialade teoreetilist laadi õppused, suvel aga harjutati noori merega tutvust tegema õppelaeval „Junga“ (meeskonnas T. Vahter, K. Helvik ja A. Juhanson).

Aastal 1972 sai klubi ametliku staatuse ja nime – Eesti NSV Vabariiklik Noorte Meremeeste Klubi. Aastate jooksul vahetas klubi korduvalt nime – Eesti NSV Noorte Meremeeste Klubi, Eesti NSV Noorte Mereklubi, Eesti Noorte Mereklubi. Klubil olid filiaalid Viljandis, Toilas ja Orissaares ning mitu sõsarklubi.

1994 aastal osales 16 erialaringis (laevajuhtimise, laevamehaanika, raadioside, raadiotehnika, laevamudelism, veemootorisport, allveesport, merebioloogia, purjetamine, hüdrograafia, hüdrometeoroloogia, kalapüük, kalatöötlemine ja riigikaitse) 700 õpilast, pedagooge oli 42. Klubi liikmed on püstitanud maailmarekordeid veemootorispordis (1972 L. Aaslav-Kaasik, 1975 T. Mets) ja võitnud NSV Liidu meistrivõistluste medaleid mudellaevanduses ja veemootorispordis. Klubil oli 3 merelaeva (“Suurlaid”,”Juku” ja “Junga”), millest igaüks võis meresõidule viia 20 õpilast (ujuvvahendeid oli üldse 59). Praktiliste meresõitude korraldamiseks oli suvelaager Simistes Muhus. Klubi laevad külastasid Rostocki, Stralsundi ja Warnemünde sadamat Saksamaal. 1994 aasta juunist kuulus klubi Eesti Merehariduskeskusele.

Viimastel aastatel on noorte meremeeste harrastus nagu kogu merehariduski olnud tõmbetuules. Klubi on korduvalt vahetanud alluvust. Kõik see on jätnud omad jäljed. Kunagisest ülevabariigilisest klubist on järgi jäänud mõned merendusringid.

2000. aasta 13. jaanuaril otsustas Tallinna Volikogu taotleda Linna omandusse seni Haridusministeeriumile kuulunud Eesti Noorte Mereklubi valduses oleva vara ja anda see Tallinna Noorsooameti valitsemisele (Haridusministeerium 2000, Tallinna Linnavolikogu otsus 2000). Sama aasta jaanuaris klubi likvideeritigi ja asemele tuli Avatud Noortekeskus “Tallinn”, mille juures tegutsesid ka mereringid (Järve 2000). Kuid erinevatel põhjustel pandi küsimärgi alla kogu ettevõtmise mõttekus. 2001. aasta 30.mail lõpetati kogu tegevus.

Merendusringide vajalikkuses tänu Eesti Mereakadeemiale siiski ei kaheldud (Tohver 2000). 28. septembril 2001.a. kirjutati Eesti Mereakadeemia ja Tallinna Spordi- ja Noorsooameti poolt alla koostööleping. Lepingukohaselt tagab Tallinna linn merendusringidele ruumid ja Eesti Mereakadeemia tagab kvaliteetse õppe- ja huvitegevuse.

2002.a. anti huviringide korraldamine üle MTÜ Noorte Mereklubile. Klubis tegutses nüüd 180 noort ja ringe oli viis: laevamudelismi-, veemoto-, motoristide-, madruste- ja jungadering. Klubis käisid koos ka merenoorkotkad.

Tänasel päeval on säilinud veemoto ringi tegevus.

Noorte merelaagri ajaloost

Noorte meremeeste õppelaagritel on pikaajaline taust. Sai selgeks, et sellistel laagritel on teiste noortelaagrite hulgas kindel koht. Huviliste puuduse üle polnud kunagi kurta saanud, pigem vastupidi – kõikidele huvilistele ei jätku kohti.

Esimene laager toimus 1965.a. suvel Pärnu maakonnas Reiu jõe ääres. Laagril oli kaks vahetust, kumbki kestis 20 päeva.Elati telkides ja jõel sõideti puust jollidega.

1967.a. juulis baseerus laager Paatsalu lahe ääres Illuste neeme tipus. Merel sõideti jollide ja mootorpaatidega. Laagrit külastasid ka Helsingi mereskaudid. 1968.a. käidi merematkadel Kessulaiul ja Ruhnus. Merelaagrid Illustes toimusid 1967 – 1971.a.

1972.a. kolis merelaager üle Muhu saarele Simistesse. Baashooneks sai endine Simiste koolimaja. Ühes laagri vahetuses oli umbes 70 last. Elati telkides. Selleks olid kasutusel 10 kohalised sõjaväetelgid. Telklaager toimis aastail 1972 – 1980. Koolimajast kahe kilomeetri kaugusel asus rannalaager. Seal olid 25 purjekat, 9 sõudepaati ja 4 mootorpaati. Päevane laagriliste tegevus toimus rannas, ööseks jäi randa vaid rannavaht.

1978.a. alustati suure rannamaja ehitust ja asukad kolisid sisse 1981.a. Samal suvel kolis laager üle randa – Rässa lahe äärde. Koolimajja jäid köök, söökla ja arsti kabinet.

Suve jooksul toimus kolm 13-e päevast laagrivahetust. Ühes vahetuses oli ligikaudu 90 last. Paralleelselt laagriga tegid õppesõite ka klubi õppelaevad. Laagri ametlikuks nimetuseks oli sõjalis-sportlik merelaager.

Laagri tarbeks oli ette nähtud 17 töötajat ja 10%-le laagri lastele oli õigus välja anda tasuta tuusikuid.

Laager likvideeriti 1989.a. seoses Muhu vallavalitsuse otsusega teha Simiste koolimajja kasukatööstus.

Laagri likvideerimine tekitas tühiku noorte suvisesse tegevusse. Paraku kõik noored ei mahtunud laevadele ja see peletas paljud noored klubist eemale. Simiste Merelaagrist on läbi käinud väga suur arv noori ja siiani meenutavad laagrit endised noored meremehed seda laagrit vaid hea sõnaga. 1998-l aastal otsustas seltskond endisi noori meremehi teha ära midagi konkreetset ja nii loodigi MTÜ Noorte Mereklubi. MTÜ Noorte Mereklubi eesmärgiks sai Merelaagri korraldamine. Täpselt 10 aastat peale Simiste Merelaagri sulgemist hakkas tegutsema Laoküla Merelaager. Kuna laagri korraldajateks ja ka läbiviijateks on Simiste Merelaagri kasvandikud, siis järgitakse väga täpselt Simiste laagri korraldust ja traditsioone. Laager on osutunud vägagi populaarseks mitte ainult noorte meremeeste hulgas vaid ka teiste merehuviliste noorte seas. Merendusringkondades hinnatakse ja toetatakse laagrit väga – laagrist läbikäinud lapsed oskavad väärtustada merd ja meremehe elukutset.

1999.a. suvel viidi merelaager esmakordelt läbi Laokülas.

1999.a. korraldati Haridusministeeriumi noorsoo ja huvihariduse osakonna poolt uurimus ülevaate saamiseks lastelaagrite olukorrast. Uurimuse eesmärkideks oli saada ülevaade olmetingimustest laagris viibijate arvamuse läbi; saada teada laste arvamus kasvatajatest, tegevusprogrammidest, peamistest probleemidest ning kuulda noorte hinnangut veedetud ajale; leida infokanalid laagrite reklaamiga seoses, mida noored pelgavad enne laagrisse tulekut ning millised on laagrisse tulekuga seonduvad transpordiprobleemid. Küsitleti 2364 noort 50 erinevast laagrist, sealhulgas Laoküla merelaagris küsitleti 19 noort. Neist 68% olid poisid ja 31,6% tüdrukud. Küsitletute keskmine vanus oli 12,05 eluaastat. Noorimad olid 9- ja vanimad 16-aastased. Kõik küsitletud olid eestlased.

MTÜ Noorte Mereklubi ja Laoküla merelaager

1998.a. loodi Noorte Meremeeste Klubi endiste kasvandike poolt MTÜ Noorte Mereklubi.

Klubi eesmärgiks oli taasluua merehuvilistele noortele merelaager. Leiti sobiv koht Keila vallas Laokülas, mis asub Paldiski lahe kaldal, Väike-Pakri saare vastas. Koht on algajatele purjetajatele väga sobilik turvalisuse mõttes. Vajadusel saab abi kutsuda lähedal asuvast Paldiski sadamast, kus baseeruvad lootsikaatrid ja piirivalve.

Laagri ettevalmistus ja läbiviimine toimub MTÜ Noorte Mereklubi liikmete poolt. Hoogtöökorras tehakse kõik vajalikud tööd alates laagrisuve ettevalmistamisest ja lõpetades paatide remondiga.

Esimesel laagrisuvel elasid lapsed sõjaväetelkides, teisel aastal juba matkatelkides ja neljandal aastal ehitati neljakohalised puitmajakesed.

Laagri põhitegevuseks on purjetamine – merel käiakse sõltuvalt ilmast kuni kolm korda päevas. Lisaks saab tegeleda veel aerutamise, purjelaua sõidu, ujumise ja palju muu veealaste tegevustega. Lisaks kohtutakse piirivalve ja kaitsejõudude esindajatega.

Laagri kasvatajateks on vabatahtlikud MTÜ Noorte Mereklubi liikmete hulgast, kes on läbinud ka laagrikasvataja koolituse. Kuna merelaagri tegevus on võrreldes tavalaagriga väga erinev, peab merelaagri kasvataja oskama ka purjetada, juhendada tegevust merel, tagama turvalisust ja vajadusel oskama osutada igakülgset abi.

Turvalisusele pööratakse suurt tähelepanu. Merele lubatakse lapsi vaid korralikult kinnitatud päästevestidega. Pidevalt jälgitakse ka ilma. Välja on töötatud süsteem paatide kiireks merelt tagasi kutsumiseks. Rannas on pidevalt valves rannavalve kasvataja, kes jälgib tegevust vees. Kui paadid on merel, on ka seal üks kasvataja päästekaatriga.

Kuna mereline tegevus on laagris põhitegevus, pööratakse laste ja mere suhteid reguleerivatele reeglitele iseäranis tähelepanu. Siinkohal oleks sobilik neid lähemalt selgitada.

Merele lubatakse ainult soodsa ilma korral (madal laine ja nõrk tuul), päästevestidega ja merekorras alustega. Iga laagris osaleja saab endale nummerdatud päästevesti, mille eest kannab ta hoolt kuni vahetuse lõpuni. Aluse vaatab enne mereleminekut üle rannavalve kasvataja ja merelt tagasi saabudes rannavaht. Kõik alusel leitud puudused kantakse rannavalve zhurnaali. Mereleminekust peab rannavalvele teatama paadivanem, ütlema millise aluse ja millise meeskonnaga väljutakse, samuti tuleb registreeruda ka tagasi tulles.

Merele tohib minna ainult siis, kui on antud selleks vastav luba (laagri rannavalve lipumasti on heisatud roheline lipp) ja merel on ka keegi täiskasvanutest. Kõik laagri töötajad oskavad purjetada, sõuda, ujuda ja esmaabi anda ning on võimelised seda ka õpetama. Enne iga uue vahetuse purjekatega veepeale saatmist tehakse maismaal läbi korralik kuivtrenn ning räägitakse merel ettetulevatest võimalikest raskustest ja nende ületamisest. Väiksematele lastele õpetatakse paadis käitumist lisaks ka nööri otsa seotud alusega vöökõrguses vees.

Kui esineb merekorra või laagrikorra rängemaid rikkumisi, järgneb karistusena merekeeld, mis on kõige raskemaks karistuseks laagris. Ujumas käiakse ainult kasvataja loal ja järelvalvel.

Traditsioonilised päeva sõlmpunktid äratus, söögikorrad ja öörahu, mis pannakse paika kindla, kuid samas küllalt vabadust jätva päevakavaga. Mõned tegevused, näiteks hommikune jooks ja võimlemine, üritatakse hoida rangelt kohustuslikud, millest pääses vaid arsti vabastuse või lausvihma korral. Muu päevakava kujundatakse suhteliselt paindlikult ja laste soove arvestavalt, järgides põhimõtet — üritus peab olema piisavalt huvitav või arusaadavalt möödapääsmatu, et kõik võtaksid osa vabatahtlikult. Tihti aitab huvi tekitamisele kaasa väikese võistlusmomendi tekkimine/tekitamine, teinekord on aga vaja rõhutada just meeskonnatunnet laste individuaalseid võimeid võrdlemata.

Üks laste kohustustest on rannavalve. Valvekorra kestvus on 2 tundi, valves viibib korraga 2 last aluste mereloleku ajal.

Ülesanneteks valves on märkida kellaajaliselt üles kõik merele suunduvad ja merelt saabuvad alused, nende meeskond, merel juhtunu ja aluse seisukord saabudes; pidev merel olejate jälgimine; merele minejate ja saabujate igakülgne abistamine.

Kuna laagri põhitegevus on tihedalt seotud ilmaga, pakub laager piisavalt tegevust ka halva ilma korral.

Noorte jaoks on huvitav koostöö ka Kaitsejõududega. Aastate joosul on laagris oma tegemisi tutvustanud nii Rahuoperatsioonide Keskus kui ka Lennuvägi. Alati on oodatud ka piirivalvurid koos oma tehnilise varustusega. Oodatud on alati ka õppekäik Tallinki laevale „Regal Star”, kus lastele tutvustatakse laeva kui niisugust ning näidatakse ette kõik kaptenisillast, masinaruumist kuini kambüüsini. Aastaid on kestnud ka tore koostöö Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühinguga (EMSA), kelle abil saavad noored meremehehakatised teada meremeeste ühtekuuluvuse positiivsetest külgedest. Samuti on EMSA toetanud laagrit laevastiku uuendamisel. Aitähh neile kõigile!

Laagris toimuvad võistlused viiakse läbi võistkondlikel alustel. See annab võimaluse ka noorematele ja nõrgematele. Võistlustel on kaasatud kõik laagri kasvandikud. Omavahel võisteldakse sõlmede tegemises, viskeliini viskamises, laskmises, jooksus, ujumises, saapaviskamises ja laagris õpitu kohta on viktoriin. Samuti on võistkondlikud maastikumäng, teatevõistlused ja pallimängud (rahvastepall, võrkpall ja jalgpall).

Individuaalaladena on purjetamine, aerutamine, ujumine ja laskmine. Turniirivõistlused on lauatennisesja koroonas

Kõige meeldejäävamaks ürituseks on noorte arvates nooreks meremeheks ristimine. Ristitakse ainult esmakordselt merelaagris olnud kasvandik.

Laagri lõpupoole saabub ootamatult merelt laagrisse Neptun oma saatjaskonnaga – näkid ja merekuradid. Välja kutsutakse kõik uued laagrisolijad (nii kasvandikud, kui ka kasvatajad) ja nad peavad läbi tegema mõned katsed. Seejärel antakse neile pidulikult kätte noore meremehe tunnistus. Üritus on väga lõbus ja reeglina ei jää kuivaks mitte keegi.

Artikkel:

K. Mellis
Eesti laevanduse aastaraamat 2013
Eesti Meremuuseumi toimetised 2012